L´uu-ks no l´uu, tśuu, tśuu,

l´uu-ks no l´uu mullõ, latsõkõnõ,

tśuu no tśuu, tillokõn.

Tśuu no lasta suurõmbasta,

pisuks-nu-kõsõ pikembäst,

raasa-no-kõsõ rassõmbast,

kuu-nu-kõnõ korõgõmbast,

päävä-nu-kese jallõ pikembäst.

L´uu-ks no lasta, tśuu lasta,

oo mu no-ks kulla tütrekene,

latsõ-nu-kõnõ laglõkõn,

miä-ks mul saasõ hoitõmasta,

kana-nu-poiga kastamast?

Saa-i õks jäädä’ mul magama,

päädä no panda’ pähütseh.

Tuu-ks vast saasõ mul hoitõmasta,

kana-nu-poiga kastamast,

ime saat silmä tsuskijasta,

esä saat jala vast päätijäst.

Tśuu, lasta, l´uu, lasta,

kasu no, kasu kar´ussõs,

vinnü vitsavõtijas.

Sinno iks uinu uutõnna,

sinno-ks vao vahtih,

kuna iks kanasõ’ kasusõ’,

üsäkirä’ ülenes.

L´uu-ks no l´uu, latsõkõnõ,

tśuu no tśuu, tillokõn,

kui mul iks kanasõ’ kasusõ’,

üsä- küll -kirä’ ülenese’,

naksõ na esi iih minemä,

iih minemä, perrä jäämä.

No tulõ iks esi iih minnä’,

iih no minnä’, perrä jäiä’,

no omma’ iks latsõ’ väikese’,

kanasõ-ks omma’ kasina’.

No omma üsäh üsälitse’,

kässi mul pääl käsilitse’,

no saa-ai üüd ma magada,

saa-ai ma lõõnat lebädä.

Olt iks sa kur´a ikõmahe,

vilets küll vihha pidämä.

Kuulõ-ks nu kulla tütrekene,

kuulõ-ks nu kallis kanakõn,

jää’ iks mari magama,

helläkene hingämä!

Mis on meie oue alla?
Meri meie oue alla.
Mis sääl mere keske’ella?
Kaev on mere keske’ella.
Mis on kaevu serva päälla?
Sammas kaevu serva päälla.
Mis sääl samba otsa’assa?
Soel on samba otsa’assa.
Mis on soela pohja päälla?
Sormus soela pohja päälla.
Mis sääl sormukse siessa?
Neli nuorta neitsikesta.
Üks sääl kuab kuldavüeda,
tõine luab loogelista,
kolmas kassikäpalista,
neljas nutab noorta miesta.

Külatüdrukud, õeksed,

külapoisid, pooled vennad,

külanaised, noored naised,

pange selga uued kuued,

kätte kroogitud käiksed!

Lähme merde pühkimaie,

mereäärta äigamaie!

Pühime pühked mere’esse,

äigame laastud laine’esse!

Lähme omme vaatemaie,

kis siin pöörand pühki’eida.

Püha pürje linnukene,

otsind ta pesa aseta

merre kümmeje kivisse,

ranna paksu paemurdu,

üle ilma, laia moa,

üle Ilvese kiriku.

Tuli vasta kolmi põõsast:

üks oli põõsas sinine,

teine puupõõsas punane,

kolmas kullakarvalene.

Põlgas ta põõsa sinise,

põlgas ta põõsa punase,

võttis kulla arma’aksi.

Akkas ta pesa koguma:

kogus kuu, kogus kaksi,

peale paari päevasida.

Akkas ta mune munema:

munes kuu, munes kaksi,

peale paari päevasida.

Akkas poegi audemaie:

au’us kuu, au’us kaksi,

peale paari päevasida.

Said pojad verisulile,

akkas poegi pillutama:

pillutas kuu, pillutas kaksi,

peale paari päevasida.

Ühe pani kuuks taeva’asse,

teise päävaks peale ilma,

kolmas söödile kivikse.

Seda teab taevataadikene,

seda arvab armas rahvas,

kus need tunnid tuntanekse,

ajad kallid arvatakse,

mõud mustad mõõdetakse,

kui põle söödila kivida,

ega kuuda taeva’asse,

ega pääva peale ilma.

Põllupõimija tuleva,
üle-jes-les-les,
välläväänäjä näissa,
sirpi serviti käessa,
aljas rauda alla õlma.
Põgene, põldu, põgene,
põgene, põldu, pajusse,
lendä, põldu, lepikusse!
Küll om pikä velle piiri,
arutuma einä aasa,
ii otsa Iiumaale.

Jauha’, jauha’ sa meil kivikäne, kivikäne,

kiso’, kivi sa no vitsakanõ, vitsakanõ!

Kivi pilli’ omma’ pedäjätse’, pedäjätse’,

kivi karits om meil kadajanõ, kadajanõ.

Jauha’, tütär, sa küll, laula’, tütär, laula’, tütär,

jauha’ poolõst sa mull pudrujauhõ, pudrujauhõ,

valgit jauha’ sa mul vadsajauhõ, vadsajauhõ!

Jauha’, jauha’ sa no kivikene, kivikene,

kiso’, kivi sa küll vitsakõnõ, vitsakõnõ.

Pereh tahtsõ küll peenükeistä, peenükeistä,

esi tahtsõ ma sääl ilosata, ilosata,

latsõ’ tahtsõ’ jallõ ladusita, ladusita,

sulasõ’ küll tahtsõ’ sorõhita, sorõhita.

Poig mul mäele künd´,

kas´ke, kan´ke,

verevile veitsile,

kirõvilõ ärisile.

Sinna’ ti tsõdsõ tsia’ tsiirit´,

tsia’ tsiirit´, karja kargut´.

Sõir tel oll´ sõba all,

vatsk valgõ räti sisen.

Kuts´ mu poja kuusistullõ,

pett´ poja pedästülle,

haugutilli aavistullõ.

Ala’ tä sõkk´ sõnajala’,

pääle’ kakk´ kastõhaina’.

Tütäreni, armõ’õni,

kas´ke, kan´ke,

madalikku marjakõnõ,

lätsi’ sa suisa solasõllõ,

päise päävä viitjalõ.

Solanõ poiss künd suu viirt,

palgapoiss paiustut –

määnes sul süä söögi viiä’,

määnes miil´ manu’ minnä’?

Perepoig künd illust maad,

talupoig tasast maad –

süä om ää söögi viiä’,

miil´ ää manu’ minnä’!

Kirjub neidu, karjub neidu,

kirjub kinni võttessagi,

karjub kaissu heitessagi,

saab aga lattu, lausu sõna,

saab aga põhku, põle viga.

Neiu peiulta küsima:

“Mis seal püksis pööreneksi

või seal kaltsus karganeksi?

Kas on puu või on pulka,

kas on luu või on luisku?”

“Ei ole, ei ole, neiukene,

ei ole puu, ei ole pulka,

ei ole luu ega pole luisku.

Lihalik siin liigutab

ja vaimulik siin välgutab,

see siin püksis pööreneksi

ja siin kaltsus karganeksi.”

“Ehk võid, ehk võid, peiukene,

ehk võid päästa püksi pööri

ja võid laska lapi alta?”

“Ei või, ei või, ellakene,

ei või päästa püksi pööri

ega või laska lapi alta,

enne kui papp on paari pannud,

kirjukuube kuulutanud,

laiamantel laulatanud,

sinimantel seletanud.

Mai oli maias neitsike,

Maie tantsis Tarvastule,

tantsis Tarvastu mäele.

Hüljö sõitis üle välja –

Maie kuaras kuarikele,

hüpäs´ Hüljö vankerije.

Mai läks Hüljöga magama.

Maie magas puoli ööda,

tõse poole mõtelie:

“Oh kuras, kurasekene,

kas sa süüd, mes ma süödan,

kas sa juod, mes ma juodan,

kas süäned südame verda,

maitsed maksade alussa?”

Ämm läks Maie õikamaie:

“Üles, Maie, mu minijä!”

“Oh mu ämmäne õmane,

meheemä meeleline,

ei või tõõssa, ei ületa –

Maie vuade’ad verised,

urmatsed unipalangad!”

“Oh Maie, minu minia,

miks su vuode’ed verised,

urmatsed unipalangad?”

“Oh mu ämmäne õmane,

meheemä meeleline,

lakast tapin laulukuke,

laadast valgepiä vasika!”

Ämm läks lakka katsumaie,

ämm läks lauta vuatamaie:

lakas laulis laulukuke,

laadas valgepiä vasikas.

Ämm läks kuasa kammerije:

“Oh Maie, minu minia,

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!”

Siss Mai andis jalule teada:

“Sõudka, jalad, jõudka, jalad,

sõudka liite lepikuje,

paeka anipajoje!”

“Oh paju, avita Maie,

kase kallis, kata Maie!”

“Kudas ma sinu avitan –

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!”

Maie läks järvele pagule:

“Oh järve, avita Maie,

järve kallis, kata Maie!”

“Kuidas ma sinu avitan –

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!

Tuleb homme uusi päeva,

sinu võrgul võetasse,

sinu aerul aetasse.”

“Oh minu kümme küdida,

oh minu sada naduda,

mehe ilusa viisi-kuusi,

tuoga mu kerstu kesale,

tuoga vakka vaanijule,

tehka sii tuli ilusa

ilusista ehteista,

kirivista kinda’asta,

punasista puudikista,

palele paletevasta!

Emäl olli hulka tütäreidä,

katsi hulka kanasseidä.

Viisi pand´ villu venitämä,

kuusi kangast kodamahe,

säidse sängü sääjämähe,

katõsa karja hoiamahe.

Miä sis üle jäänenesse,

jäänenesse, saanõnõssõ,

tuu pand´ tedres tii viirde,

pardsikõsõs palu viirde,

kurvitsõs pand´ konnu viirde,

lasitsõs pand´ laanõ viirde.

Esi’ nakas´ vette vedämähe,

nakas´ kalja kannamahe.

Tetr iks tirisi tii veeren,

parts´ prääk´ palu veeren,

kurvits laul´ konnu veeren,

lasits laul´ laanõ veeren:

“Imäkene, ellekene,

kallis marja kasvataja,

kelles sa sedä vette viät,

vette viät, kalja kannat?”

“Sisarõilõ sõira tetä’,

minijäile leevä louva’,

poele peitli pöördä’,

väüle väitsi hiku’.”

Sis läts´ imäl armsas,

kasvatajal kallis,

nakas´ siis kuu’ kutsumahe,

majja marja meelütämmä:

“Tulkõ’ kuu’, kodukanasõ’,

majja, marjameelikese’!

Sisar tekk´ teil suurõ sõira,

minnij küdsi mesileevä.”

“Imäkene, ellekene,

kallis marja kasvataja,

par´emba omma’ paiuurva’,

kõrõhõpa’ kõolatva’,

kui om sõsardõ suur sõir,

minijide mesileib.

Tšako kukku, maa kumizi,

lintu laulo, lehto lõõkku,

sisavõ pani pajuzõ.

Miä vaa kuuntõlin kujalõ,

ajattõlin add´a päälle:

tšene tšeeli kerkiäpi,

kummall laulu laatuizõmpi?

A tšago tšeeli kerkiäpi,

linnu laulu laatuizõmpi,

sisava sõnat parõpõd.

Näiokese noorekese,

lääme Riiga rikkumaie,

Võndo kinni võttamaie,

Põltsamaad põletemaie,

Talinet taandemaie.

Ke meil vasto või tulesse?

Vasto tulli Riia suure ärra,

Uulo uhkepää isändi.

“Näiokese noorekese,

koes tei ulgeni ojode,

või tei parveni paede,

või tei lippo lendelede?”

“Mei lähme Riiga rikkumaie,

Võndo kinni võttemaie.”

“Laske olla Riia linna!

Olgo Riiga soola tuvva,

Taline tabade tetä,

Võnno võtteme vedäde –

Riia soola soolatsebe,

Taline taba parembe,

Võnno võtteme iluse.”

“Ei või jättä Riia linna,

ei või jättä, ei tõote –

Riig o meie riigi pääle,

Võnd o meie väl´lä pääle,

Taline taga väräte.

Kui meie teult tulime

ja meie märjad olime,

Kura jõkke kukkusime,

Arju jõkke astusime,

virve vette uppusime.

Kus me entid kuivatame?

Lähme Timu rehe juure,

aame ahju piirualud

ja need kupja küljekondid,

rehepapi rinnakondid,

aidame arud mõlemad.

Siis paneme kuued kuivema’a,

kasukad panem kahtuma’a,

vööd panem vetta nõrguma’a,

siidivestid sirguma’a.

Mis rahvas teie olete,

mis te sääl seisate?

Kuldse juldse, velitse ja värava.

– Meie tahame läbi tulla

teie uhkest väravast.

– Meie väravad on katki,

meie väravad on lagund.

– Meie tahame parandada

teie uhked väravad.

– Kellega te parandate

meie uhked väravad?

– Siidiga ja sametiga,

Viini vildse lõngaga,

pue puna paelaga.

– Kus sa sitt selle siidi said,

Viini vildse lõnga tõid?

– Eile mede vend tuli Riiast kodu,

tõi meil siidi, sammetid,

Viini villast lõnga,

pue punast paela.

– Kui te tahte, tulge läbi,

meie uhkest väravast!

– Ei me tule üheksi

ega me tule kaheksi,

me tuleme suure ulgaga

nii kui ratsaobustega.

Kiä tekk´ orgo orasõ?

Viis vaas veerül kesvä,

piis pilli orja marja,

veerül vitsa hellero.

Kiä lätt´ peräh põimõmahe?

Viis vaas…

Vel´o tekk´ orgo orasõ,

näio lätt´ peräh põimõmahe.

Lõigaś kõrrõ, lõigaś tõsõ,

lõigaś uma sõrmõkõsõ.

Kiä karaś mano kaemahe?

Velekene noorõkõnõ.

Mähke näio sõrmõkõsõ.

Nii sai näio vel´o umas.