Emäl olli hulka tütäreidä,

katsi hulka kanasseidä.

Viisi pand´ villu venitämä,

kuusi kangast kodamahe,

säidse sängü sääjämähe,

katõsa karja hoiamahe.

Miä sis üle jäänenesse,

jäänenesse, saanõnõssõ,

tuu pand´ tedres tii viirde,

pardsikõsõs palu viirde,

kurvitsõs pand´ konnu viirde,

lasitsõs pand´ laanõ viirde.

Esi’ nakas´ vette vedämähe,

nakas´ kalja kannamahe.

Tetr iks tirisi tii veeren,

parts´ prääk´ palu veeren,

kurvits laul´ konnu veeren,

lasits laul´ laanõ veeren:

“Imäkene, ellekene,

kallis marja kasvataja,

kelles sa sedä vette viät,

vette viät, kalja kannat?”

“Sisarõilõ sõira tetä’,

minijäile leevä louva’,

poele peitli pöördä’,

väüle väitsi hiku’.”

Sis läts´ imäl armsas,

kasvatajal kallis,

nakas´ siis kuu’ kutsumahe,

majja marja meelütämmä:

“Tulkõ’ kuu’, kodukanasõ’,

majja, marjameelikese’!

Sisar tekk´ teil suurõ sõira,

minnij küdsi mesileevä.”

“Imäkene, ellekene,

kallis marja kasvataja,

par´emba omma’ paiuurva’,

kõrõhõpa’ kõolatva’,

kui om sõsardõ suur sõir,

minijide mesileib.