Mai oli maias neitsike,

Maie tantsis Tarvastule,

tantsis Tarvastu mäele.

Hüljö sõitis üle välja –

Maie kuaras kuarikele,

hüpäs´ Hüljö vankerije.

Mai läks Hüljöga magama.

Maie magas puoli ööda,

tõse poole mõtelie:

“Oh kuras, kurasekene,

kas sa süüd, mes ma süödan,

kas sa juod, mes ma juodan,

kas süäned südame verda,

maitsed maksade alussa?”

Ämm läks Maie õikamaie:

“Üles, Maie, mu minijä!”

“Oh mu ämmäne õmane,

meheemä meeleline,

ei või tõõssa, ei ületa –

Maie vuade’ad verised,

urmatsed unipalangad!”

“Oh Maie, minu minia,

miks su vuode’ed verised,

urmatsed unipalangad?”

“Oh mu ämmäne õmane,

meheemä meeleline,

lakast tapin laulukuke,

laadast valgepiä vasika!”

Ämm läks lakka katsumaie,

ämm läks lauta vuatamaie:

lakas laulis laulukuke,

laadas valgepiä vasikas.

Ämm läks kuasa kammerije:

“Oh Maie, minu minia,

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!”

Siss Mai andis jalule teada:

“Sõudka, jalad, jõudka, jalad,

sõudka liite lepikuje,

paeka anipajoje!”

“Oh paju, avita Maie,

kase kallis, kata Maie!”

“Kudas ma sinu avitan –

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!”

Maie läks järvele pagule:

“Oh järve, avita Maie,

järve kallis, kata Maie!”

“Kuidas ma sinu avitan –

sina tapid mehe nuore,

ukkasid unitse kuasa!

Tuleb homme uusi päeva,

sinu võrgul võetasse,

sinu aerul aetasse.”

“Oh minu kümme küdida,

oh minu sada naduda,

mehe ilusa viisi-kuusi,

tuoga mu kerstu kesale,

tuoga vakka vaanijule,

tehka sii tuli ilusa

ilusista ehteista,

kirivista kinda’asta,

punasista puudikista,

palele paletevasta!