Poig mul mäele künd´,

kas´ke, kan´ke,

verevile veitsile,

kirõvilõ ärisile.

Sinna’ ti tsõdsõ tsia’ tsiirit´,

tsia’ tsiirit´, karja kargut´.

Sõir tel oll´ sõba all,

vatsk valgõ räti sisen.

Kuts´ mu poja kuusistullõ,

pett´ poja pedästülle,

haugutilli aavistullõ.

Ala’ tä sõkk´ sõnajala’,

pääle’ kakk´ kastõhaina’.

Tütäreni, armõ’õni,

kas´ke, kan´ke,

madalikku marjakõnõ,

lätsi’ sa suisa solasõllõ,

päise päävä viitjalõ.

Solanõ poiss künd suu viirt,

palgapoiss paiustut –

määnes sul süä söögi viiä’,

määnes miil´ manu’ minnä’?

Perepoig künd illust maad,

talupoig tasast maad –

süä om ää söögi viiä’,

miil´ ää manu’ minnä’!