Külatüdrukud, õeksed,

külapoisid, pooled vennad,

külanaised, noored naised,

pange selga uued kuued,

kätte kroogitud käiksed!

Lähme merde pühkimaie,

mereäärta äigamaie!

Pühime pühked mere’esse,

äigame laastud laine’esse!

Lähme omme vaatemaie,

kis siin pöörand pühki’eida.

Püha pürje linnukene,

otsind ta pesa aseta

merre kümmeje kivisse,

ranna paksu paemurdu,

üle ilma, laia moa,

üle Ilvese kiriku.

Tuli vasta kolmi põõsast:

üks oli põõsas sinine,

teine puupõõsas punane,

kolmas kullakarvalene.

Põlgas ta põõsa sinise,

põlgas ta põõsa punase,

võttis kulla arma’aksi.

Akkas ta pesa koguma:

kogus kuu, kogus kaksi,

peale paari päevasida.

Akkas ta mune munema:

munes kuu, munes kaksi,

peale paari päevasida.

Akkas poegi audemaie:

au’us kuu, au’us kaksi,

peale paari päevasida.

Said pojad verisulile,

akkas poegi pillutama:

pillutas kuu, pillutas kaksi,

peale paari päevasida.

Ühe pani kuuks taeva’asse,

teise päävaks peale ilma,

kolmas söödile kivikse.

Seda teab taevataadikene,

seda arvab armas rahvas,

kus need tunnid tuntanekse,

ajad kallid arvatakse,

mõud mustad mõõdetakse,

kui põle söödila kivida,

ega kuuda taeva’asse,

ega pääva peale ilma.