L´uu-ks no l´uu, tśuu, tśuu,

l´uu-ks no l´uu mullõ, latsõkõnõ,

tśuu no tśuu, tillokõn.

Tśuu no lasta suurõmbasta,

pisuks-nu-kõsõ pikembäst,

raasa-no-kõsõ rassõmbast,

kuu-nu-kõnõ korõgõmbast,

päävä-nu-kese jallõ pikembäst.

L´uu-ks no lasta, tśuu lasta,

oo mu no-ks kulla tütrekene,

latsõ-nu-kõnõ laglõkõn,

miä-ks mul saasõ hoitõmasta,

kana-nu-poiga kastamast?

Saa-i õks jäädä’ mul magama,

päädä no panda’ pähütseh.

Tuu-ks vast saasõ mul hoitõmasta,

kana-nu-poiga kastamast,

ime saat silmä tsuskijasta,

esä saat jala vast päätijäst.

Tśuu, lasta, l´uu, lasta,

kasu no, kasu kar´ussõs,

vinnü vitsavõtijas.

Sinno iks uinu uutõnna,

sinno-ks vao vahtih,

kuna iks kanasõ’ kasusõ’,

üsäkirä’ ülenes.

L´uu-ks no l´uu, latsõkõnõ,

tśuu no tśuu, tillokõn,

kui mul iks kanasõ’ kasusõ’,

üsä- küll -kirä’ ülenese’,

naksõ na esi iih minemä,

iih minemä, perrä jäämä.

No tulõ iks esi iih minnä’,

iih no minnä’, perrä jäiä’,

no omma’ iks latsõ’ väikese’,

kanasõ-ks omma’ kasina’.

No omma üsäh üsälitse’,

kässi mul pääl käsilitse’,

no saa-ai üüd ma magada,

saa-ai ma lõõnat lebädä.

Olt iks sa kur´a ikõmahe,

vilets küll vihha pidämä.

Kuulõ-ks nu kulla tütrekene,

kuulõ-ks nu kallis kanakõn,

jää’ iks mari magama,

helläkene hingämä!